Esimesed kommertslikuks kasutuseks mõeldud libestid loodi 1904. aastal, kuid läbi aegade on inimesed kasutanud erinevaid vahendeid, mis vahekorra “libedamaks” muudaksid. Alates taimsetest õlidest ja bensiini kõrvalsaadusest, vaseliinist, lõpetades tänapäevaste õli-, vee- ja silikoonipõhiste libestitega. Unustamata vana head sülge.
Et teemat võimalikult laialdaselt käsitleda, on oluline alustada kõige algusest ning teadvustada, kuidas keha toodab ise lubrikatsiooni ning põhjuseid, miks sellega võib olla probleeme. Loomuliku libesti tootmine on seotud erutuse ja selle tagajärjel suurenenud verevarustusega suguelunditesse. Erutunud seisundis paisuvad selle tõttu naise kliitor, häbememokad ja tupp ning keha hakkab tootma märga ja libedat vedelikku. Libedamad tupeseinad on aga seotud ka naise menstruaaltsükliga – ovulatsiooni ajal toodab keha juba loomulikult viskoossemat eritist, mis ei ole seotud erutusega.
Libestavat ainet toodavad:
Mis aga võib häirida lubrikatsiooni teket? Kui kõrvale jätta teatud meditsiinilised konditsioonid, on põhjus valdavalt ja sageli seotud madala erutustasemega. Kui naine ei ole piisavalt erutunud ning suguelunditesse pole hakanud liikuma suurem verevool, ei tooda keha ka lubrikatsiooni.
Tõsi, tihti aitabki erutust kasvatada alguses väliste vahenditega libeduse tekitamine, mille tagajärjel keha ise loomulikku lubrikanti juurde hakkab tootma. Kuid kui libesti kasutamise näol on tegemist on harjumuspärase sammuna seksis, tasub endalt küsida:
Kuidas verevarustus siia puutub? Kas oled kunagi kogenud käte või jalgade nn ära suremist? Nt istunud pikalt poosis, mis on häirinud verevarustust jalgadesse või ärganud keset ööd surisevate käte tõttu, sest magasid halvas poosis? Selle tagajärjel on verevarustus aeglustunud ning piirkond muutunud tuimaks. Ning võtab jupp aega, et veri taas liikuma saada ning käsi ja jalgu normaalselt tunda. Sama põhimõte kehtib ka meie tupes – kui me päevläbi “istume” ta otsas, teda ei treeni ning talle mingit tähelepanu ei pööra, pole ime, kui meil on probleeme erutumise, tundlikkuse ja märgumisega. Ja tahame pöörduda millegi mittenaturaalse poole.
Spetsiaalselt vahekorra tarbeks müüdavate libestite eesmärk ja lubadused on pealtnäha õilsad – vähendada tupe kuivusest/vähesest loomulikust lubrikatsioonist tulenevat valu ja ebamugavustunnet sek*i ajal. Ometi on WHO alles hiljuti juhtinud tähelepanu sellele, et libestite turg ei ole piisavalt reguleeritud ja kontrollitud – pidades peamisteks murekohtadeks toodete pHd, osmolaalsust (omadus tõmmate kudedest ja rakkudest vedelikku välja), toksilisi kemikaale nagu parabeene, lisatud maitse- ja lõhnaaineid jms.
Kehasõbraliku libesti pH peaks olema vahemikus 3.8-4.5. Sellest kõrgem pH suurendab bakteriaalse vaginoosi tekke riski. Liiga kõrge osmolaalusega libestid põhjustavad tupe limaskesta ärritust ja barjääri lagunemist, mille tagajärjeks on ärritunud ja põletikulised tupeseinad ning suurenneud vastuvõtlikkus suguhaigustele. Paljud keemilised komponendid libestites on aga seotud viljakusprobleemide, piimhappebakterite hävitamise, endokriinsüsteemi häirete jpm.
Kui sa kasutad igapäevaselt libestit, siis kas oled endalt küsinud:
Kuid mida siis teha, kui sind vaevab tupekuivus, kuid poes saadaval libesteid kasutada ei soovi?
Siinkohal jõuame tagasi postituse algusesse. Jah – ise on võimalik teha ära väga palju, et keha hakkaks tootma rohkem lubrikatsiooni. Võtmesõnadeks on keha tundlikkuse kasvatamine ning erutuse suurendamine. Sellele aitab kaasa:
Meie kehad on looduse poolt mõeldud toimima ideaalselt. Kui füüsilises või vaimses heaolus hakkab toimuma kõrvalekaldeid, tähendab see seda, et peame tegema teatud valdkondades korrektuure, et saada tagasi tasakaal. Kui on toimunud nn krooniline erutuse langus ning vähenenud lubrikatsiooni tootmine tupes, võib korrektuuride tegemine peituda just eelnevalt välja toodud punktides ehk ise vastutuse võtmises, mitte poeletilt uue libesti valimises.
